Klaverihäälestaja puutub oma igapäevatöös sageli kokku erinevate müütidega klaveritest ja klaverihäälestajatest. Kus ja millal need valestimõistmised algselt tekkinud on, seda ei tea tänapäeval enam keegi, igatahes kanduvad nad põlvest põlve edasi ja on väga visad kaduma. Tõenäoliselt ulatuvad juured sinna rohkem kui 200 aasta tagusesse aega, kui klaver oli maarahva jaoks veel uudne ja tundmatu härrasrahva meelelahutusese; see salapärane mees aga,kes klaveri ümber askeldas ja “timmis”, näis pigem mustkunstnikuna. Tegelikkus on aga palju proosalisem. Toome siinkohal mõned levinumatest müütidest.
Müüt nr.1
Kui klaverit ei mängita, siis ei juhtu temaga midagi s.t. ta ei lähe häälest ära.
Tegelikkus – füüsikaseaduste järgi ei ole see kahjuks võimalik. Keskmiselt 80 kg raskuse pinge alla tõmmatud terastraat (e.klaverikeel) jätkab venimist ka siis, kui klaverihaamer teda ei puuduta. Selle venimisprotsessi lõpetab alles keele katkemine, mitte klaveri mängimine või häälestamine. Eriti elastsed on seejuures just uued väljavenimata keeled.
Müüt nr.2
Uus klaver püsib kauem hääles.
Tegelikkuses on pigem vastupidi. Uue klaveri häälestusvirblid hoiavad küll keeli hästi kinni, aga just keelte suure elastsuse tõttu tuleb uut pilli sagedamini häälestada (3 – 4 korda aastas). Aja jooksul venivad keeled ettenähtud pingest üha kaugemale, samuti annavad vanema pilli puhul kergemini järele häälestusvirblid.
Müüt nr.3
“Viimati käis häälestaja umbes 10 aastat tagasi ja siiani on klaver väga hästi hääles püsinud, alles nüüd on mõned klahvid hakanud häälest ära minema”.
Tegelikkus – lihtsa mõõtmise järel kas helihargi või vastava aparaadiga teatab häälestaja tavaliselt, et Teie pill on ettenähtud kõrgusest umbes poole või ka terve tooni võrra madalam. Taolise instrumendi tagasi õigele kõrgusele häälestamine on aga väga aeganõudev (loe:kulukas). Muidugi on tõsi, et taolist häälestuse ”ära vajumist” ei pruugi muusikakauge inimene tähelegi panna, seda enam, kui keeled venivad suhteliselt ühtlaselt. Võibki jääda petlik mulje, et kõik on kõige paremas korras. ”Viga” ilmneb tihti alles siis, kui laps või lapselaps asub muusikakooli õppima ja teatab ühel päeval, et kodune pill teeb millegipärast “vale häält”. Lapse terane kõrv reageerib üllatavalt ruttu, kui tal tekib võrdlusmoment koolis õigele kõrgusele häälestatud klaveriga. Seepeale vanemad (või vanavanemad) kiruvad kunagise klaverihäälestaja maapõhja, et see kehva tööd tegi ja otsivad kibekähku uue, et see eelmise “vead” parandaks. Nali naljaks, aga tegelikkuses tuleb taolisi juhtumeid kurvastavalt sageli ette. Seega veelkord – ärge kandke edasi müüte,vaid kasutage klaveri hooldusteenust regulaarselt.
Müüt nr.4
Klaverihäälestajal on”absoluutne” või vähemalt kuidagi eriliselt arenenud kuulmine.
Nii kahju kui ka ei ole seda müüti purustada, tuleb tunnistada, et absoluutse kuulmise ja klaveri häälestamise vahel puudub igasugune seos. Klaverihäälestajal on nn.”tehniline kuulmine”, mis ei ole mingisugune looduse poolt kaasa antud anne, vaid täiesti õpitav oskus. Häälestaja õpib kuulama eri klaverikeelte erinevaid võnkekiirusi ja neid siis omavahel õigesti suhtestama. See on kindlatel reeglitel põhinev häälestussüsteem, mille on põhimõtteliselt võimeline ära õppima igaüks, kellel on olemas tavaline muusikaline kuulmine ja väga palju kannatust. Taolise täppiskuulamise jaoks kulub loomulikult aastaid õppimist ja harjutamist. Seega klaverihäälestaja kuuleb sedasama mis Teiegi, aga on õppinud kuulama hoopis midagi muud.
Loodame,et eelnev jutt oli piisav,lükkamaks ümber järgmist müüti.
Müüt nr.5
”Naaberküla Jaan oskas noores põlves hästi kammipilli mängida, küllap ta ka minu klaveri häälde paneb…”